Op de Slek kömtj op ‘ne boerenhaof
ein ménke ’t erf op geloupe
“Medam,” vraogtj hae, “wiltj geer mesjien
van ’ne invalide mins gét koupe?”
“Ich hób ’n wanjelendje neer
en ’t zoerbranje in de knieje.
eine dóbbele breuk mit sjuufdäöre
en tiaen kénjer die hónger lieje”.
’t Véltj neet mit, door waer en wèndj,
mien ware aan de man te brènge.
Geluiftj geer, dét de traone mich
döks oet de aesterauge sprènge?”
“Ich höp haorkém, vlegevéngers,
mòtteböl, gare òm te stoppe.
Poetsplemaat, drökknuip, eléstiek
en sjriefpapier mit enveloppe."
"Sjoonreme, spange, sjoerpapier,
waskniepers, sjòttelsplék, briljentien.
Klòmpenagel, aerpelmétskes
en fléskes gezuverdje benzien”
“En waat dunktj uch hiejvan medam?
Eine toiletbäöstel väör de plé.
Twiae-gölje-vief-en-tachtig mér.
Dét is, inclusief de B.T.W.”
“Eine toiletbäöstel,” kréjtj medam.
“waat mót ich dao mit aan gaon vange?
Lès gólj ich eine, mér ich höb…
Gàw ’n gezèt weer opgehange!”
